Betoonpõrandate järelhooldus

ÜLDIST

Betoonpõrandate järelhooldusel on märkimisväärne roll põrandatele esitatud nõudmiste täitmises. Puuduliku järelhoolduse tõttu võib muidu eeskujulikult teostatud töö ebaõnnestuda või ei suudeta täita põrandale esitatud kvaliteedinõudeid. Muudest betooni omadustest näiteks külmakindlus võib märgatavalt halveneda hooletu järelhoolduse tõttu. Järelhoolduse meetod tuleb valida konkreetsest olukorrast lähtuvalt.

Lähiaegade uurimistööd ja praktika on näidanud, et betoonpõrandate järelhooldust tuleb nõudlikes tingimustes alustada juba betoonpinna lattimise järgse varajase hooldusega. Eriti ohtlik on suur õhu liikumise kiirus järelhooldamata värske betoonpinna kohal. Selline tuuletõmbus põhjustab betoonpinna eriti intensiivse plastilise kahanemise, mis on suurusjärgult pea kümnekordne võrreldes betooni kuivamiskahanemisega. Seetõttu õnnestub õhu liikumise kiiruse piiramisega betoonpinna kohal märgatavalt vähendada varajast pragunemisriski ning vähendada või koguni elimineerida varajase järelhoolduse vajadus.

JÄRELHOOLDUSE EESMÄRK

Järelhooldus on õigete niiskus- ja temperatuuritingimuste tagamine ning betooni kaitsmine välismõjutuste eest kivistumise algstaadiumis. Järelhoolduse peamiseks eesmärgiks on betoonpinna liiga varajase kuivamise takistamine. Järelhoolduse abil võidakse välistada ka paksemate plaatide keskosa ja ülapinna vahel tekkivate kivistumistemperatuuride erinevus ning betoonkonstruktsiooni kiire jahtumine või jäätumine talveperioodil. Järelhoolduse abil võidakse ka kaitsta betoonpinda liiga varaste mehaaniliste mõjude ning määrdumise eest.

Betoonpõrandate õige ja hoolikas järelhooldus mõjutab soodsas suunas muuhulgas järgmisi näitajaid: 
  • Betoonpinna tugevus ja kulumiskindlus
  • Betoonpinna tihedus 
  • Betoonpinna tolmamine 
  • Tasanduskihi nake alusega 
  • Pragunemisrisk 
  • Katete paigaldatavus 

JÄRELHOOLDUSE PLANEERIMINE

Kõrgetasemelise lõpptulemuse saavutamiseks tuleb betoonpõranda ehitustööde planeerimisel kindlaks määrata ka järelhoolduse protsess, kus lähtuvalt põrandavalu keskkonnatingimustest tuleb määratleda varase hoolduse alustamise aeg ja kasutatav meetod, järelhoolduse meetod kui see erineb eelnevast ning järelhoolduse kestus. Tähtis on määratleda ka värskele betoonpinnale lubatud koormus ehk millal võib põrandapinda ühel või teisel moel koormata ning kuidas põrandapinda kaitstakse. Tööde teostamise projektis märgitakse ära ka tegevuste eest vastutavad isikud ja tööde teostamise järelvalve kord.

JÄRELHOOLDUSE MEETODID

Järelhoolduse projekt koostatakse loomulikult betoonpõrandatööde alustuskoosoleku käigus, kuid mõnedki asjaolud võib ära määrata juba ehitusprojekteerimise käigus.

VAJALIKE NIISKUSTINGIMUSTE TAGAMINE

Betooni kivistumisprotsessil seotakse vett. Betooni kivistumiseks vajaliku vee koguse tagamiseks ka betoonplaadi pindmises osas tuleb takistada betoonis oleva vee/niiskuse liigset aurustumist ning betoonpinna kuivamist järelhooldusega alates betoonpinna lattimisest kuni järelhoolduse lõpuni.

Betoonpinna liialt intensiivne kuivamine esimeste tundide jooksul tuleb vajadusel takistada varase hooldusega. Selle abil on võimalik vähendada plastilist kahanemispragunemist ning sellest johtuvat võrgutaolist plastiliste pragude mustri teket. Varase hoolduse vajalikkus tõuseb eriti esile siis, kui valualal on suur õhu liikumise kiirus, madal suhteline õhuniiskus ja õhu või betoonpinna (otsene päikesekiirgus) temperatuur on kõrge. Sellistel tingimustel on vee aurustumine betoonpinnalt eriti intensiivne. Erinevatest betooni liikidest vajavad plastifitseeritud või voolavad betoonid, ilmastikukindlad ning kõrge lõpptugevusega betoonisegud üldiselt varast hooldust tänu oma madalale vee-eraldumise näitajale. Varane järelhooldus on vajalik, kui vee aurustumiskiirus betooni pinnalt ületab 1 kg/m2 kohta tunnis.

Varane järelhooldus teostatakse betoonpinna lattimisega üheaegselt kas

  • Pritsides betoonpinnale varajast hooldusainet tootejuhiseid järgides 
  • Hoides betoonpinda niiskena kasutades udutamist (vältida liigse vee sattumist pinnale) 
  • Laotades betoonpinnale ajutiselt (viimistletavad pinnad) või püsivalt ehituskile

Järelhooldusega välditakse betoonpinna liialt intensiivset kuivamist ja tagatakse konstruktsioonile soodsad kivistumistingimused betoonpinna masinhõõrumise järgselt.

Järelhooldus teostatakse kas
  • Pritsides betoonpinnale järelhooldusainet viimase masinhõõrde ajal järgides tootejuhiseid
  • Kattes betoonpinna ehituskilega vahetult viimistluse lõppedes
  • Kastes betoonpinda veega ja kattes seejärel pinna ehituskile või tiheda presendiga
  • Hoides betoonpinda pidevalt niiskena kas jätkuva kastmise abil või kattes pinna džuudikangaga, mida aeg-ajalt vajadusel kastetakse

Ühtlaselt kogu valatavale pinnale viimase masinhõõrde ajal pritsitud piisavalt suur kogus järelhooldusainet on üldiselt ainuke võimalik ja piisavalt efektiivne järelhooldusmeetod intensiivselt kuivatavates keskkonnatingimustes. Betoonpinnale pritsitav järelhooldusaine koguse määramisel tuleb arvestada ka tuulega kaetavalt alalt eemale liikuvat järelhooldusaine hulka. Järelhooldusaine kasutamisel järgitakse eelkõige tootja juhiseid. Pritsitava järelhooldusaine valikul tuleb arvesse võtta aine sobivus konkreetsetes oludes, näiteks sobivus betoonpõranda pinnakõvendusmaterjalidega, hilisema pinnakattematerjaliga või värvitooniga. Järelhooldusaine efektiivsust võib suurendada pritsides või rullides järgmisel hommikul betoonpinnale teise kihi järelhooldusainet. Järelhooldusaja lõppedes tuleb järelhooldusaine betoonpinnalt eemaldada kas tugeva harjamise, lihvimise või kuulpuhastusega vastavalt tootejuhistele. Järelhooldusaine eemaldamisega kiirendatakse põranda kuivamisprotsessi, et saavutada katete paigalduseks vajalik lubatud niiskussisaldus ning parandatakse kattematerjali naket alusega.

Ehituskile paigaldus tihedalt värskele betoonpinnale ei ole üldiselt võimalik ilma katmise käigus betoonpinda kahjustamata. Järgmisel päeval toimuv pinna veega kastmine ja kile paigaldus on aga üldjuhul liialt hiline järelhooldusmeetod vähendamaks varasest kuivamisest ja kahanemisest tulenevaid riske, eriti raske kulutamiskoormusele alluvatel põrandatel. Ehituskilet kasutades tuleb vältida tuule sattumine kile alla, asetades kilepaanid piisavalt suure ülekattega, teipides vuugid tihedalt ja asetades kilele paigalhoidmiseks raskused. Kui betoonpind kuivab ehituskile olemasolule vaatamata, tuleb seda uuesti kasta ja kilega katta.

Betoonipinna hoidmine niiskena regulaarse kastmisega on vaevaline järelhooldusmeetod. Jahe vesi alandab betoonpinna temperatuuri ning suurendab temperatuurierinevusi plaadi keskosas ja pinnal, mis võib põhjustada pragude teket pinnal. Kanga paigaldus, mida vajadusel täiendavalt kastetakse, tagab ühtlase niiskuskeskkonna kogu hooldataval alal. Samas pikendab lisavee imendumine betoonipinda selle hilisemat kuivamisaega, mis ei ole üldjuhul soovitatav, kui põrandale on hiljem paigaldatav põrandakate.

Masinhõõrdega viimistletavatele põrandatele paigaldatakse ehituskile või present peale lihvimisjääkide eemaldamist loputusega.

VAJALIKE TEMPERATUURIDE TAGAMINE

Temperatuur põrandapinnal peab olema kogu järelhoolduse ajal vähemalt +5°C. Talveperioodil tuleb erilist tähelepanu pöörata servaaladel minimaalse temperatuuri tagamisele. Paksude plaatide korral ei tohi plaadi keskosa ja pinna temperatuuride erinevus ületada 15 - 20°C, milleks tuleb betoonpind võimalikult kiiresti presentidega katta. Ööpäeva temperatuuride suurte kõikumiste korral võimaldab betoonpinna kaitsmine intensiivse jahtumise eest vähendada betoonplaadi temperatuurikahanemise riski.

KAITSE VÄLISTE KOORMUSTE EEST

Põrandat ei tohi koormata liialt vara. Suured koormused ajal, mil betoonplaadi tugevus on veel madal, põhjustavad plaadi allpinnas pragude tekke, mis avastatakse alles hiljem, kui pragu on arenenud läbi kogu plaadi ristlõike betoonpinnale. Põranda koormamine võib toimuda ainult projekteerija loal. Jahedad keskkonnatingimused aeglustavad oluliselt betooni tugevuse kasvu.

Varases kivistumisstaadiumis ei tohi põrandapinnale mingil juhul lubada löökkoormusi või intensiivseid kulutuskoormusi. Põranda pind tuleb kaitsta näiteks vineeriga, mis on asetatud ehituskile peale, et vältida betoonpinna värvitooni muutumist.

JÄRELHOOLDUSAEG

Järelhooldusaja pikkust mõjutavad muuhulgas kivistumistingimused, betooni kivistumiskiirus, betoonplaadi keskkonnaklass. Kattematerjalidega viimistletavatel põrandatel peaks päikeselistes või tuulistes tingimustes või suhtelise niiskuse olles alla 50% järelhooldusaeg olema vähemalt 7 päeva ning kulutamiskoormustele alluvatel betoonpõrandatel vähemalt 2 nädalat. Niisketes tingimustes (suhteline niiskus > 80%) on järelhooldusajad vastavalt 3 päeva ja 1 nädal.

SOOVITATAVAD JÄRELHOOLDUSVIISID

Kattematerjalidega viimistletavad betoonpõrandad

Soovitatavaks järelhooldusmeetodiks keskkonnatingimustest lähtuvalt oleksid vajadusel varane hooldus pritsitava hooldusainega, korralik järelhooldus järelhooldusainega viimase masinhõõrde ajal. Järelhooldusaine tuleb hooldusaja möödumisel pinnalt eemaldada intensiivse harjamise, lihvimise või kuulpuhastusega sõltuvalt hooldusaine tüübist ja paigaldatavast kattematerjalist.

Kui betoonpinna võimalik plastne pragunemine on lubatav ning ei sega kattematerjali paigaldust, siis võib järelhooldust alustada valule järgneval hommikul betoonpinda kastes ja seejärel ehituskilega kattes.

Masinhõõrdega viimistletud betoonpõrandad (betoonpind on kulutuspinnaks)

Soovitatavaks järelhooldusmeetodiks keskkonnatingimustest lähtuvalt oleksid vajadusel varane hooldus pritsitava hooldusainega, korralik järelhooldus reaktsioonvaigu baasil valmistatud või analoogse järelhooldusainega viimase masinhõõrde ajal. Täiendavalt soovitatakse kasta betoonpinda järgmisel hommikul veega ja katta seejärel ehituskilega.

PUUDULIKU JÄRELHOOLDUSE TAGAJÄRJED

Hooletu järelhoolduse tagajärg on pragude võrgustik. Liialt intensiivne betoonpinna kuivamine ja sellest tingitud plastiline kahanemine väljendub pindmiste pragude võrgustikuna või üksikute pragudena. Mida harvemalt praod paiknevad, seda laiemad need on. Pindmine ämblikuvõrgu sarnane pragunemine on kahjulik vaid põranda ilmele. Plastilised kahanemispraod suletakse ja täidetakse betoonpinna masinhõõrde käigus, kuid need tulevad uuesti nähtavale mitme kuu pärast pinna kulumise või hiljem teostatava pinna lihvimise tulemusena või avanevad kuivamiskahanemise arenedes.

Hooletu järelhoolduse tulemuseks on madala tugevusega, vähese kulumiskindlusega, poorne, intensiivselt tolmav ja pragunenud betoonpind. Halb järelhooldus võib põhjustada hiljem valatava tasanduskihi eraldumise alusplaadist. Tähtis on meeles pidada, et järelhooldusel on märkimisväärne mõju peaaegu kõigile betooni tähtsatele omadustele. Muuhulgas ka betooni külmakindlus ja sellega ka kogu betoonkonstruktsiooni projekteeritud kasutusiga on sõltuvad järelhoolduse õnnestumisest.

Iga betoonivalu aegsed keskkonnatingimused ning järelhooldusmeetodid tuleb dokumenteerida betoneerimispäevikus.