BY45-BLY7 2000

LIIGITUSE ALUSED

1.1. Kasutusala

Käesolev juhend käsitleb betoonpõrandaid, mis ehitatakse sideainena tsementi kasutades. Kui põrand tasandatakse isetasanduva põrandaseguga, kaetakse vaiba, keraamilise plaadi või muude põrandakatetega, kohaldatakse vastavalt neile töödele ette nähtud juhendeid.

1.2. Liigituse süsteem ja selle kasutamine 

1.2.1. Liigitussüsteem

Liigitussüsteem sisaldab selliseid üldisi kvaliteedinäitajaid, millel on tähtis mõju põranda kasutusele ning kestvusele ja mida on kokku lepitud viisil võimalik valmis põranda juures üheselt mõõta. Kvaliteedinäitajad jaotatakse järgnevalt:

  • Tasasus esitatakse tähtedega A0, A, B ja C, millest A0 on kõrgeim
  • Kulumiskindlus esitatakse numbritega 1, 2, 3 ja 4, millest klass 1 on kõrgeim
  • Muud kvaliteedinäitajad esitatakse betooni tugevusklassile vastavate numbriliste väärtustega 60, 50, 40 ja 30, millest 60 on kõrgeim

Muude kvaliteedinäitajate hulka loetakse betooni tugevusklassist lähtuvalt tasanduskihi nake alusega, põranda paksuse lubatud tolerantsid ja armatuuri paiknemise lubatud vead.
Liigituspõhimõtete järgi esitatakse põranda klass täht-number-number süsteemina, näiteks B-3-40. Esimene täht näitab tasasuse nõuet, esimene number kulumiskindluse klassi ning teine number betooni tugevusklassi (muud kvaliteedinäitajad).

Liigitusjuhend määrab ehitatava põranda minimaalse nõutava kvaliteedi. Üldiselt tuleb püüda võimalikult head kvaliteeditaset.
Liigitust määravasse märgiritta võib eriti nõudlike projektide korral lisada neljanda märgina T-täht (näiteks B- 2-40-T). Projekti võib pidada nõudlikuks, kui ehitatav põrand on suure pindalaga, vuukideta või suure kulumiskindlusega või on tegemist keeruliste keskkonna tingimustega. Kui põrand projekteeritakse 1-klassi osavarutegureid kasutades, tuleb liigitustähisesse alati lisada T-täht.

Nimetatud täht tähendab, et põranda ehituse alustamiskoosolekul esindab põrandaehitajat by/BLY poolt sertifitseeritud betoonpõrandate tööjuht. Vastutav tööjuht peab olema isiklikult ehitusmaal vähemalt põrandatöö algusetapil ja muudel aegadel kättesaadav piisavalt lühikese aja jooksul. Seega tähendab T-täht liigitustähises mitte valmis põranda kvaliteeditaset, vaid põranda ehitaja pädevust nõudev tegur. Alternatiivina võib vastutavat betoonpõrandate tööjuhti asendada peatöövõtja või tellija pidevalt töömaal viibiv järelvalve.

Eespool mainitud pädevust omavate isikute nimekiri on saadaval Betooniliidus.
Lisaks olulistele kvaliteedinõuetele kasutatakse ka eraldi klassifitseerimata kvaliteedinõudeid (osa 1.5), mida rakendatakse vastavalt vajadusele projekti kasutustingimustest lähtuvalt. Klassifitseerimata kvaliteedinõuete hulka kuulub näiteks põrandabetooni kuivamine, veetihedus, karedus, ilmastikukindlus, elektrijuhtivus, keemiline kestvus ja väljanägemine.

1.2.2. Liigitussüsteemi kasutamine ja kohaldamine 

Igale põrandale esitatakse üldiselt nõuded eelmises osas toodud kvaliteeditegureid aluseks võttes. Kvaliteeditegurite nõuded määratakse lähtuvalt põranda kasutusotstarbest projekteerimisstaadiumis. Kvaliteediklassi määrates tuleb arvestada ka tööde tehnoloogiat, millega põrand ehitatakse (vaata osa 3). Tabelis 1.1 on esitatud soovitused kvaliteeditegurite valikuks tavalistes oludes. Põranda kasutustingimustest lähtuvalt võib nõutavat kvaliteeditasandit tõsta ühe või mitme kvaliteediteguri osalt. Kuigi kvaliteediklassi võib eri omadustest lähtuvalt valida vabalt, tuleb siiski arvestada, et mõned omadused nagu näiteks kulumiskindlus ja betooni tugevus on üksteisest sõltuvad.

1.3. Kvaliteedi tagamine

Põrand peab vastama kõigile klassifikatsioonis toodud kvaliteedinõuetele. Kvaliteedi tagamiseks sooritavate testide sooritamise juhendid on toodud osas 1.4. Nõutavate katsete arv on toodud lisas 4.
Kvaliteedinõuded kontrollitakse enne töö vastuvõtmist liigitusjuhendites ette nähtud ulatuses. Samas ei eeldata kõikide kvaliteedinõuete kontrollimist katsetustega.

Näiteks on jäetud armatuurvarraste paiknemise kontrollimine esitatud tolerantside tagamiseks tööaegse järelvalve hooleks. Põranda ehituseks kasutatavate materjalide kvaliteedi kontroll teostatakse vastavalt Soome ehitusstandardite betoontarindeid puudutavate juhenddokumentide alusel.
Kui põrandale esitatakse liigitamata kvalteedinõudeid, peavad neid nõudeid puudutavad selgitused (kvaliteedinõue ja selle tagamise meetod) sisalduma projektis.

Vastutus kvaliteedi tagamise üle:
Soovitatav viis on, et ehitaja lepib projekteerijaga kokku tema tegevusest kvaliteedi eest vastutava isikuna. See fikseeritakse ka ehitusdokumentides. Siia lisatakse ka projekteerija nägemus kvaliteedi tagamiseks tehtavatest töödest, mida vajadusel täiendatakse põrandatööde alustuskoosolekul. Vajadus sõltumatute osapoolte poolt teostatavate katsetuste järele otsustatakse projekteerija ning ehitaja poolt tööde käigus. Kõik kvaliteedi tagamiseks tehtavad tegevused tuleb hoolikalt dokumenteerida. Selleks oleks soovitav eelnevalt kokku leppida, kes dokumenteerimise eest vastutab.

1.4. Kvaliteedinõuded

1.4.1. Tasasus 

1.4.1.1. Üldist

Tasasuse hindamiseks kasutatakse põrandal esinevat hammastust, lainelisust ning kaldevigu, kuid mitte pinna karedust. Tasasust võrreldakse horisontaaltasandiga või kui tegemist on kaldega põrandaga, siis ette antud kaldega (joonised 1.1 ja 1.2).
Põrand võib klassifitseerida osade kaupa, kus piirid on jaotatud vastavalt põranda kasutusotstarbe järgi või langevad kokku hooneosade loomulike piiridega. Tasasust kontrollitakse ühtse tervikuna, kui jaotust ei ole ette nähtud.

Tasasuse saavutamise meetoditest vaata ka osa 3.4.4.

1.4.1.2. Tasasusnõuded

Tasasustolerantsid ei saa üheski kohas arvestamata eraldi mainitud kasutusotstarbelt teisejärgulisi kohti ületada tabelis 1.2 toodud suurusi. Teisejärguliste tsoonidena võib tööstus- ja laopindadel vaadelda seintest ja postidest 300 mm kaugusele ulatuvaid pindu. Nimetatud tsoonid võivad olla ühe tasasusklassi võrra madalama tasasusega, kui selle kohta ei eksisteeri eelnevat kokkulepet. Elu- ja büroohoonetes selliseid teisearvulisi tsoone ei eeldata.

1.4.1.3. Tasasuse mõõtmine

Tasasust mõõdetakse märklati ja korraliku vesiloodi abil. Tasasusnõude saavutamist jälgitakse kogu töö teostamise ajal. Enne töö üleandmist või üleandmisel teostatakse vastuvõtu mõõdistamine nii töö teostaja kui vastuvõtja esindaja juuresolekul, kui kumbki osapool ei pea mõõdistamist mittevajalikuks. Mõõtmine teostatakse vähemalt kahel teineteise suhtes risti asetseval joonel põranda kõige ebatasasemas tsoonis. Mõõtmine võib ulatuda ka üle vuukide. Mõõtmistulemused avaldatakse 1 mm täpsusega ümmardades lähima täismillimeetrini.

Tasasuserinevuste mõõtmispõhimõte on toodud joonistel 1.1 ja 1.2.
Täpsemate mõõdistamiste korral võib kasutada tahhümeetrit, nivelliiri või joonisel 1.3 toodud seadet.

1.4.2. Kulumiskindlus 

1.4.2.1. Üldist

Kulumise all mõeldakse neis klassifitseerimise juhendites katseseadme terasrataste poolt tekitatud kulumist puhtal betoonpinnal, mida ei ole värvitud, immutatud või muul moel töödeldud. Seetõttu on tähtis valida katsealad ja kaitsta need enne kui sinna kantakse näiteks mittelenduv hooldusvõõp.
Kulumiskindluse saavutamise tehnoloogiate kohta vaata ka osa 3.4.5.

1.4.2.2. Nõuded kulumiskindlusele
Betoonpõranda lubatud kulumine osas 1.4.2.3 toodud katsetuse tulemusena on toodud tabelis 1.3. Üks kolmest katsetulemusest võib ületada lubatud kulumise väärtuse kuni 25% eeldusel, et kaks tulemust kolmest täidavad esitatud nõude.

1.4.2.3. Kulumiskindluse mõõtmine
Katsetused teostatakse joonisel 1.4 toodud katseseadmega. Seadmel on 3 terasratast diameetriga 110 mm ja laiusega 50 mm. Rattad liiguvad ringil diameetriga 500 mm mõõdetuna ratta jälje keskelt. Rattad asetsevad seadme kere suhtes 5° nurga all väljapoole. Ühele rattale rakendatav koormus on 3 kN. Katse jooksul eralduv aine imetakse ära ühe ratta järel liikuva tolmuimeja otsikuga.

Kulumist lisavat lihvmaterjali rataste ja betooni vahel ei kasutata. Katse kestvus on 2000 pööret. Katse võib lõpetada varem, kui lubatud kulumise näitajad on ületatud. Mõõtmistulemused avaldatakse 0,1 mm täpsusega.
Kulumiskindluse mõõtmist soovitatakse teostada kõigil 1- ja 2-klassi põrandatel. Madalamate klasside põrandatel teostatakse mõõdistamine vaid siis, kui sellel leitakse olevat erilist põhjust. 4-klassi põrandate juures on näiteks vesilihvimise õnnestumine piisav tunnistus nõutavast kulumiskindlusest. Kulumiskatsetusi tehakse üks iga algava 5000 m2 põranda kohta. Katsetus teostatakse 3 kuu möödumisel põranda valust, kui betooni küpsusiga t20 on vähemalt 50 d. 1- ja 2-klassi põrandate juures võib kokkuleppel asendada kulumiskindluse mõõtmise asemel kasutada osas 4.3.2.2 toodud tõmbekatset, kasutades kõrgendatud tugevusnõudeid, 3,5/3,0 N/mm2 (1/2-klass). Kulumiskindlus püsib siiski esmase nõudena.

1.4.3. Muud kvaliteedinäitajad 

1.4.3.1. Betooni tugevus

Kvaliteediklassist lähtuvalt peab betooni tugevus vastama tabeli 1.4 nõuetele.

Põrandabetooni tugevus leitakse Soome ehitusnormide osa B4 Betoonkonstruktsioonid peatükk 6 toodud normide kohaselt.
Kui põranda pinnakihi paksus on alla 25 mm, ei ole võimalik kohaldada toodud norme sellise betoonkihi survetugevuse määramiseks .

1.4.3.2. Nakkega põranda pinnakihi nake

Nõuded nakkele

Nakke all mõeldakse pinnabetooni ja alusbetooni vahelise vuugi ristisuunalist tõmbetugevust. Nakketugevuse keskväärtus peab olema vähemalt tabelis 1.5 toodud suurus. Koputuskatsega on võimalik kontrollida, et pinnakiht on kinni aluspinnaga.

Nakketugevuse määramine teostatakse üldiselt kasutades ø75 mm silinderpuuri. Katsekehad puuritakse läbi kogu konstruktsiooni ja saadetakse laborisse või sooritatakse katse ehitusmaal, mis juhul peab puurimine ulatuma alusbetooni 10...30 mm.
Pooled katsed teostatakse plaadi servalt 1 m laiuselt alalt. Teine pool katsetest tehakse põranda muudelt aladelt.

Nakketugevus määratakse 60-. 50- ja 40-klassi põrandatest järgmiselt: alla 1000 m2 suurusel põrandal tehakse 3 katset, üle 1000 m2 suurusel põrandal täiendavalt 1 katse iga algava 1000 m2 kohta. 30-klassi põrandal kontrollitakse naket vaid koputuskatsega.
Igal objektil kontrollitakse naket koputuskatsega.

1.4.3.3. Paksuserinevused

Suurimad lubatud paksuserinevused pinnasele toetuvatel betoonpõrandatel

Paksuserinevuste all mõeldakse betoonplaadi paksuse kõikumisi võrreldes projektis toodud põrandaplaadi paksusega. Mõõtmistulemuste keskväärtus peab olema vähemalt projektpaksusega võrdne. Põrandate paksuserinevuste vältimiseks esitatakse tabelis 1.7 nõuded põranda pinnasaluse kõrgusmärkidele.

Paksuserinevused ei tohi ületada tabelis 1.6 toodud suurusi.
Nakkega põrandate alusbetoonile esitatakse tasasusnõuded siis, kui alusbetooniks olev plaat on osa põrandatööst. Aluse tasasusnõue on üldiselt ühe klassi võrra madalam kui lõpliku pinna tasasusnõue. Kui tasanduskihi aluseks on paneelidest või monoliitbetoonist vahelagi, esitatakse tasasusnõuded neid betoonkonstruktsioone puudutavates normdokumentides (SBK 1.20 ja by 39).
Nakkega põrandatele soovitatakse esitada minimaalse paksuse nõue paksuserinevuste nõude asemel. Üldiseks reegliks võib pidada nõuet, et kulutuspinnana jäävate betoonpõrandate minimaalne paksus ilma eriliste pinnatöötlusteta oleks vähemalt 40 mm. Sama soovitus kehtib ka kaetavate betoonpõrandate korral. Üle 40 mm põrandaplaadi paksus võimaldab kasutada mahukahanemist vähendavat 12 mm killustiku fraktsiooni.

Paksuserinevuste mõõtmine

Põranda paksuserinevusi jälgitakse pidevalt tööaegse järelvalve korras. Päevase valuala keskmist põrandaplaadi paksust kontrollitakse otseste mõõtmistega töö ajal ning täiendavalt betooni kulu järgi arvestades alusest ning betooni tihenemisest tulenevad “ülekulud”.

Paksus ja selle erinevusi kontrollitakse valmis põranda juures juhul, kui neid ei ole töö teostamise ajal kõiki pooli rahuldaval moel jälgitud või täiendavalt betoonikulu alusel teostatud arvutuste juurde. Valmis põranda paksus määratakse näiteks põrandasse hoolikalt puuritud väikeste aukude kaudu, kust paksus mõõdetakse. Paksust võib määrata ka betooni survetugevuse määramiseks põrandast puuritud katsekehadelt.

Kui pinnasel põranda juures saadakse lubatud väärtust ületav paksuserinevus, tehakse 4 uut mõõtmist eri pooltel kuuekordse põrandaplaadi paksuse kaugusel esialgsest mõõtmise kohast. Nende nelja kordusmõõtmise keskväärtus võib olla maksimaalselt 80% üksiku punkti lubatud erinevusest.

Klassifitseerimisalad

Kui pole kokku lepitud teisiti, määratakse pinnasel põrandate paksus ning selle kõikumised päevaste valualade järgi. Nii pinnasel põrandate kui ka teiste põrandate kvaliteeditase lähtuvalt plaadi paksusest ning selle erinevustest määratakse siiski eelnevalt kokku lepitud aladele eraldi.

Pinnasel põrandate aluste kõrgusmärkide erinevused

Pinnasel põranda aluse kõrgusmärgid ei tohi erineda projektkõrgusest rohkem kui tabelis 1.7 toodud väärtused. Kui need on täidetud, on üldiselt võimalik tagada ka põrandaplaadi paksuse lubatud erinevused. Aluse tasasus ei ole otseselt seotud eri klasside põrandate paksuserinevustega. Seetõttu tuleb paksuserinevusi tööde teostamise aegselt hoolikalt jälgida.

1.4.3.4. Armatuuri paiknemise vead

Suurimad lubatud armatuuri paiknemise vead

Plaadi keskel paikneva armatuuri asukoha veana mõeldakse armatuuri paiknemise erinevusi kõrgussuunas võrreldes plaadi tegeliku keskpunktiga. Plaadi keskel asetseva armatuuri suurim lubatud paiknemise viga on toodud tabelis 1.8.
Armatuuri paiknemisel jälgitakse täiendavalt ehitusnormide juhendeid, mis määravad nii ühes kui ka kahes pinnas asetseva armatuuri kaitsekihid ning paiknemise lubatud vead. Põrandaplaadis tuleb lisaks arvestada asjaoluga, et betoneerides otse maapinnale peab kaitsekihi väärtus olema vähemalt 50 mm.

Armatuuri paiknemise mõõtmine

Armatuuri paiknemine määratakse mõõtes betoonivalu ajal läbi värske betoonisegu.

Valmis põrandast mõõdetakse armatuuri asend juhul, kui seda ei ole töö teostamise ajal kõiki osapooli rahuldaval moel jälgitud. Valmis põrandas toimub armatuuri asendi määramine mõõtmisega põrandasse puuritud aukudest. Umbkaudsed asendid saadakse ka elektormagnetilist mõõteseadet kasutades.

1.5. Klassifitseerimata kvaliteedinäitajad 

1.5.1. Üldist

Mõningatel juhtudel tuleb põrandale esitada ka eespool käsitlemata kvaliteedinõudeid. Selliseid nõudeid nimetatakse klassifitseerimata kvaliteedinäitajateks.

1.5.2. Kuivamine

Betooni suhtelise kuivamisajagraafiku tagamiseks tuleb kuivamist mõjutavad tegurid arvesse võtta juba põranda projekteerimisel ning ehitamisel. Kuivamist mõjutavad tegurid on teiste hulgas nii alus, betoneerimise viis, betoonisegu koostis, järelhoolduse viis kui ka ruumi sisetemperatuur ning suhteline niiskus ja ennekõike põranda kaitsmine tarbetu niisutamise eest.

1.5.3. Keemiline kestvus

Põrandat projekteerides tuleb selgitada võimalike betoonile ohtlike ainete olemasolu hoones. Ohtlike ainete mõju on võimalik vähendada ehitades betoonpõranda võimalikult tiheda pinnaga, näiteks tõstes betooni tugevusklassi, hoolsa järelhooldusega või kasutades erilisi värve, lakke või pinnakõvendeid. Kui ohtlike ainete mõju on eeldatavalt suur, tuleks põrandad katta vastavaid aineid kestvate katetega. Näiteid betoonile kahjulikest ainetest on toodud väljaandes by 32.

Kui põrandapinnal leidub peente pragude võrgustik ja põrandalt nõutakse keemilist kestvust, võib kasutada pinna sügavlihvimist ning pragusid sulgevat immutust sobiva vahendiga.

1.5.4. Ilmastikukindlus

Välistingimustes paiknevate, sademete vallas olevate või muidu külmades ning niisketes ruumides paiknevatele põrandatele tuleb esitada külmakindlusnõue. Tüüpilisi näiteid on laadimisplatvormid ning parkimismajad. Külmakindlusnõue võib esitada vastavuses ehitusnormide betoonkonstruktsioone puudutava osaga. Täpsemaid kestvust puudutavaid soovitusi ja testimismeetodeid võib leida väljaandest by 32.
Kui põrandale võib sattuda jääsulatussoola, nagu parkimismajades ning samuti sageli ka laadimisplatvormidel, tuleb betooni keskkonnatingimusklassiks valida Y1.

1.5.5. Veetihedus

Veetiheduse uurimisest lepitakse eraldi kokku ning see määratakse vaid siis, kui põrandalt nõutakse erilist tihedust või näiteks armatuuri korrosiooniohu tõttu.
Veetihedus määratakse standardi SFS No 4476 järgi.

1.5.6. Karedus

Karedust lisavate meetodeina võib mainida näiteks erilisi viimistlusviise, pinna profileerimist ja paljanduvat jämetäitematerjali.

1.5.7. Elektrijuhtivus

Põrandate liigitus elektrijuhtivuse järgi lähtub turvalisuse, tootmis- ja kasutustehnilistest nõuetest. Põrandate elektrijuhtivust vajatakse üldiselt ruumides, kus kasutatakse plahvatusohtlikke aineid, teatud haiglaruumides ning ruumides, kus valmistatakse või kasutatakse tundlikke elektroonilisi komponente või seadmeid. Soome standard SFS 5597 “Põrandate elektrijuhtivus. Liigitus ja mõõtmismeetodid” kuulutati kehtetuks sügisel 1998 ning asendavat standardit (16.6.99) ei ole veel kinnitatud. Kehtetus standardis jagati põrand nelja klassi:

1. Juhtiv põrand                                                 R < 50kohm
2. Pooljuhtiv põrand                50 kohm              [ R < 100 Mohm
3. Pooltakistav põrand            100 Mohm           [ R < 1 Tohm
4. Takistav põrand                                              R m 1 Tohm

Erilistes ruumides põrandale esitatavad nõudmised tuleb projektis esitada eraldi juhendite ja ettekirjutustega.

Tulevas ülemaailmses standardis IEC 61340-5-1 “Specification for the Protection of Electronic Devices from Electrostatic Phenomena” Section 1: General Requirements, määratakse takistusarvuks R [ 1000 Mohm. Minimaalne nõutav takistusarv määratakse turvalisuskaalutlustest lähtuvalt.
Põranda elektrijuhtivus saavutatakse põrandapinnal elektrit juhtivat täiteainet kasutades või kattes põranda elektrit juhtiva vaikkattesüsteemiga. Neid katteid paigaldades tuleb täpselt järgida tootjafirma poolt antavid juhiseid.

1.5.8. Väljanägemine

Küsimused põranda lõppviimisluse kohta lepitakse kokku enne põrandatööde algust, kui põrandale esitatakse erilisi nõudeid väljanägemise seisukohalt. Selliste omaduste hulka kuuluvad värvitooni ühtlus (eriti värviliste betoonide korral), viimistlusjälgede ühtlus, juuspragunemis esinemine pinnal, värvi- ja lakistruktuur jms. Nõudeid esitades võib lisaks sõnalisele selgitusele kasutada võrdlust mõne olemasoleva põranda või näidislapiga.

Kiudude arv põrandapinnal (teraskiudbetoon)

Teraskiudbetoonpõrandates jääb mingi hulk kiude põranda pinnal nähtavaks. Nähtavate kiudude hulka võib vähendada pindvibreerimisega kohe betooni tasandamise järgselt, betooni koostise täpse valikuga ja pinnale paigaldatava täiendava peenaine puistega. Järgnevalt on toodud pinda jäävate kiudude soovitav arvutusviis ning tavalise ja kõrge kvaliteediga põranda pinnas 1 ruutmeetri kohta keskmiselt nähtavate kiudude hulk. Kui põrandalt nõutakse eelpool märgitud kõrget kvaliteeti, tuleb selline nõue fikseerida projektis. Võimalikud püstised kiud kõrvaldatakse ning tekkinud jälg parandatakse.

Põrandapinda jäävate kiudude arvu leidmine
  • Jaga kogu põrand 100 m2 suurusteks ruutudeks
  •  Vali neist ruutudest suvaliselt järgmine hulk (n)
    o n = 5, kui põranda pindala on võrdne või väiksem kui 10 000m2
    o n = 10, kui põranda pindala on suurem kui 10 000 m2
  • Igast valitust ruudust eralda suvaliselt 5x1 ruutmeetrine ala ja loenda pinnas olevad kiud
  • Leia neist kiudude hulgast keskarv ruutmeetri kohta (X/ m2)

Pinda jäävate kiudude lubatud hulk (X/ m2)

Kui põrandapinnalt nõutakse täielikku kiudude puudumist, tuleb teraskiudbetoonist plaadile valada peale eriline õhuke pindbetoonikiht näiteks värske värskele meetodil. Vastav nõue peab olema toodud projektis. 

1) Kui põrand tasandatakse isetasanduva põrandaseguga või kaetakse põrandakattega, rakendatakse tasasusnõudeid enne tasandussegu või põrandakatte paigaldamist
2) Betooni tugevusklass soovitatakse valida konstruktsioonilistest nõuetest lähtudes, võttes siiski arvesse muude näitajate hulgas ka tööde teostamise tehnoloogia